Ma tegelikult juba esimesel jaanuaril kirjutasin pool postitust valmis, aga kustutasin selle rahumeeli just praegu ära, sest info juba vananenud ja ma olen siiski piisavalt kehv kirjutaja, et nö ettemõeldud blogipostituse mustandeid teile valmis ei kirjuta. Kõik tuleb nii, nagu torust parasjagu tulemas on või siis ei tule üldse.

Olen siin detsembris olnud üsna napisõnaline, sest enamus auru on läinud Villemi päkapikkude möllu ning seetõttu kavatsen täna teile blogida aasta lõpetuseks umbes viis kilomeetrit juttu. See aastavahetus on veidi teistmoodi, sest olen ihuüksi kodus siin oma vilkuva jõulukuuse, Köusikodu küünla, sooja kohvi, muusika ning LEGOdest vaba põrandaga. Mõni võiks…

Teate, ma juba ammu tahtsin teile kirjutada, aga samas tahtsin ma ka juhtme seinast tõmmata ja mitte midagi teha. Sest ma ei tea, kas ma teen ise midagi valesti või ei oska inimesed lugeda, aga mingisugune random vale jutu levitamine võttis mul korraks isu blogida täiesti ära. Veits natuke pettusin…

Ei tea, kas asi selles, et juhuslikult on mulle samaaegselt saatnud kodust tehtud piparkoogitaigent lausa kolm inimest, mis tähendab, et mul pühad kaetud ja poest ostma ei peagi. Kuigi ma ise neid väga ei söö (fitlife era siiski), aga lapsed kindlasti rõõmustavad, sest just täna teeme kohe piparkoogimöllu ja ilmselt…

Ei ole see mingi uudis enam, et ma võin iga jumala päev leida elust uue mõtte, ägeda idee, millega universumit vallutama minna, ja siis järgmise kolme päeva jooksul järeldada, et väga nunnu kõik, aga mul ei ole selleks siiski aega ega rahalisi vahendeid. Seega täna umbes 90% plaanidest kiirelt valge…

Konkreetselt olen täna kolm korda kodu ära koristanud, isegi põrandaid pesnud, lastele süüa teinud, nendega koos asju teinud, ja õhtu lõpuks näeb kõik välja ikka selline, nagu oleks mõni hoarder riba pannud mulle kööki ja siis elutoas laamendama kippunud. Ehk siis ma ei saa aru, kuidas inimestel on need idüllilised…