Teate, ma siin sain oma suure koodiüritisega hakkama, aga ma olen veel alles nii roheline, et pean selle oma rookie-vea tõttu ühe korra veel läbi tegema ja kogun mana, et need mõned tunnid ette võtta. Praegu oleks ideaalne võimalus, aga mul on midagi hingel ja mõtlesin, et tulen blogin parem ära ja pärast õhtul taaskoodin. Pealegi on meil elus esimest korda seitsme aasta jooksul kohvi otsas ja Roman on seda kriisi lahendamas. Oma nohuse peaga on see bare minimum, et ma suudaks selle Pythoni uuesti ette võtta. Seniks aga räägin teile asjast, mis mind kohe päriselt häirib ja oksele ajab, kui ma selle peale rohkem kui viis minutit mõtlen.