Kuna eile me sõlmisime Itiga pidulikult pakti, et hakkame koos trenni tegema ehk mööda Lasnamäge pikalt jalutama ja täna ikkagi hommikul vitsutasin pidulikult paar röstsaia tervituseks peale sellele mõttele, siis mõtleisn, et oleks kena siin avada teemat, mille peale osad vb kukuvad perseli ja teised saavad tunda, et nad pole selles surnud ringis üksi. Ehk siis vana hea paksuks minemise teema, mis on mu jaoks isiklikult raske teema, et kellele ikka meeldib rääkida, kuidas ta endaga hakkama ei saa. Aga here I am ja avan ausalt enda kaardid.

Olgu öeldud, et ma olin ka missis fitlife ja peale esimest last kaalusin 47kg ning peale seda 10 aastat ka kenasti sale ja pigem sportlik. Armastan ratsutamist, aga samas meeldisid mulle pingutust nõudvad spordid – 30km öömatkad jne. Üldse ma selline sadomaso, et mulle meeldib kui peab enese piire testima. Ja mis mu piir täna on? Viis kätekõverdust ja kümme kükki vist. Ma isegi ei julge proovida, sest ka.drdan, et ma nii nõrk, et tõmbab masekasse ära, nagu mul neid põhjuseid vähe oleks hetkel.. Enne kutte käisin crossfiti stiilis treeningus koos professionaalsete maadlejate ja poksijatega, nii et mu batuutkõhu asemel oli mõnus kõva müür kõhulihaseid.

Ja siis tuli downfall tsunamina peale. 2 last järjest, mõlema rasedusega rasedusdiabeet ehk siis moosipallide lõhna sisse hingates võtsin ka juba 5kg juurde. Kokku mõlema rasedusega 30kg nagu ping pong pall. Lõpuks annadki alla ja võtadki juurde, sest esiteks nagunii ma olen iga rasedusega esimesed kolm kuud ringi ropsinud ja siis see kui saab süüa normaalselt ja olla normaalselt, on taevalik kergendustunne. Ja pmst kõik, kes teavad, mis on munchies :siis raseduse viimane lõpp on seda 200% terve see aeg.

Oma absoluutse maksimumi saavutasingi 2022 oktoobris, kui panin üle 110kg kaalule – vahemärkus, et ma 160cm pikk ehk siis olin reaalselt kuubikujuline. Suht ränk ja aitäh mu keha, kes selle kõik on vastu pidanud ilma katastroofiliste tagasilöökideta.

Ja siis katsu ühe vastsündinu ja teise “jalad ees ja aju järgi” lapse kõrvalt trenni teha või kaalu kaotada või ringi jalutada kui nende kahega on siiani veel koos käimine veidi riskantne, kuna never knows, millal neil ära flipib ja nad eri suundades ajama panevad. Ja kodus trenni tegemine pole minu teema – mul siit läbi käinud nii jooksulindid kui võimlemisrõngad ja mitte mingit tulemust sellest ei tulnud, sest polnud hetki või oli terve põranda pinnalaotus nagu a-sotsiaalministri hoarderite elutuba, täis legosid, mudelautosid ja väikelapsi.

See selleks, konkreetselt olin ja siiani olen enda kehas vangis, nendega kahega koos. Roman ebaregulaarselt kuskil mujal riigis tööl ehk mul pole kunagi olnud võimalus enda aega planeerida väikeste laste kõrvalt. Väljavaated olukorra normaliseerimiseks olid üsna nullilähedased, sest mu jaoks oli luksus puhtalt see kui sain õhtul kell 23 rahus pesema minna. Nüüd muidugi on lihtsam, lapsed on lasteaias ning mul on oma (loe: Villemi) aeg olemas küll, aga väga raske on tasakaalupunkti leida olukorras, kus ma pean Villemiga ka gaas põhjas edasi laskma, sest see on make it or break it olukord.

Seal taustal ka kogu muu eluke, mis püsib hetkel varesejalgadel. Teie saite emadepäevaks lilli, mina pidin valmistuma asjaoluks, et jään päeva pealt üksi, sest kes teab eksju. Kas need olid tujud või tunded või midagi muud, eks elu näitab. Aga ma pean preppima ennast selleks, et käib kaboom ja mu elu muutub kardinaalselt.

Ehk siis kortisooli tase 500 palun on kindlasti mu enda üks suur takistus hetkel – ebakindlus tuleviku suhtes, vastutus, stress, ebapiisav uni – jap Aleksander ärkas täna kell 5, jehuu. Kõik see üritab mind veidike murda, aga väljendub emotsionaalse söömise näol. Reaalselt loeks nagu emojuttu, aga selline see elu on 😀

Nagu me kõik teame, siis on tervislik toitumine ainus reaalne viis, kuidas kaalu kaotada, aga kui reaalne see on kui sul pole aega päeval süüagi teha või siis tehtud sööki süüa. Siis tekibki see ainus vaba hetk hilisõhtutel kui saad oma ainsat tunnikest päevas nautida ilma lasteta – üksi ja rahus ja vaikuses. Ning sinna kõrvale väike snäkk, vahel väike mull ja we are spiraling.. all down we go.

Ja ma ei kirjuta neid ridu siin selleks, et keegi hakkaks mulle soovitusi jagama – uskuge, ma olen terve Google jagu lugenud ise ka, kuidas peaks elama ja väga tark ise ka. Paraku aga ei jookse siin teooria ja praktika mingil imepõhjusel mul kuidagi kokku. Suurim takistus on mu enda aju.

Muidugi tahaksin ma isegi, et mu taldrikusse maanduks tomat ja basiilik romantiliselt koos piprateradega nagu mingis kokkamisreelsis, aga reaalsuses lendab kaadrisse ikka juustusai ja klaas coca zerot pigem. Sest ma ei jõua kõikide asjadeg tegeleda.

Emotsionaalne stressisöömine on mu vaenlane nr 1. Ma suudan end küll kokku võtta ja olen peale viimast rasedust kaotanud kokku üle 40kg erinevatel viisidel AGA alati tuleb midagi vahele ja siis ma murdun.

Näiteks olen ma teinud Simeonsi dieeti 2 korda. Jah, ma tean riske ja selles osas pole vaja loengut pidada, aga ma tean ka, et mulle sobivadki ekstreemsused ning sedagi, et see toimib. Esimene kord oli väga edukas ja kaotasin 15kg, aga mul hakkasid juuksed välja langema ning täna enam ei saa öelda, kas asi oli dieedis või selles, et mu d-vitamiini tase oli 25, peaks olema midagi üle 80ne. Teisel korral tegelikult tegin seda nüüd salaja siin kevadel. Ei julgenud teile midagi öelda, sest kartsin, et ma ei saa hakkama. Ju siis teadisn juba ette. Ja kuskil 11ndal päeval murdusin kui lapsed olid maal ja käisime SPA-s. Mul on plaan ikkagi uuesti proovida, aga nõme ongi see, et kui ma murdun, siis ma annan mingiks ajaks ka vaimselt alla.

Aga nagu öeldakse, siis tegelikult on allaandja see, kes uuesti ei proovi. Ma olen proovinud üsna kõike.

Olen saanud ka tableti kujul Rybelsiust (sama mis Ozempic pmst) eelmise aasta suvest ning võtsin seda truult, kaotasin ka 12kg, aga mingil hetkel see kaalukadu peatus ning voila, juuksed hakkasid taas välja kukkuma. Mõtlesin, et peaks ehk igaks juhuks vitamiinid uuesti üle kontrollima, aga arst arvas, et see ei ole vajalik. No ma ei viitsinud vaidlema ka hakata ja panin oma tabletikesed pausile – mõeldes, et mul nagunii raha ei ole, mis ma siis ikka 115€ kuus endale sisse ahmin kui sellest kasu pole. Seega jätsin ka selle pooleli ning olen oma surnud ringis tagasi.

Ja ma tean, et ma pean end täiega kokku võtma ning olen siin taas järgmise valiku lävel – milline toitumine valida, kuidas suurendada liikuvust jne. Mul muidugi on kohe ajaline surve ka peal – sest pakid tahavad pakkimist ja shalalalalaa, ehk kohustusi on ka nii palju, et panen end alati ise ka viimasele kohale, sest küll jõuab eksole..

Aga ma ei ole allaandja tüüp. Ma tean, et ma võitlen end tagasi sinna hetke, kus ma endaga rahul olen. Kuidas kurat ma seda teen, pole õrna aimugi. Asi algab toidust ja muidugi ma tean, mis on tervislik toit – aga miks mul ei võiks olla selles osas sama palju tahtejõudu ja motti nagu Villemiga asjatamiseks? Miks mu tahtejõud on valikuline eluvaldkondade lõikes?

Kahjuks pole ma ka nii rikas, et lasta kõik üleliigne ära imeda ja lõigata. Aga selles osas olen väga enda tempel-kehale tänulik, et ta kogu selle asja on vastu pidanud nii, et mul pole arme ega midagi katastroofilist. Siiski peaksin endale tegema kõik imud ja plastikad, mida turul saada on 😀 ja silmalaugusid ka tõstma ning nägu süstama hakkama, et oma miinus 10a look tagasi saada. Aga no selleks peab mul olema väga palju õnne ja ropult tööd ootab tegemist, et üldse kunagi selleni jõuda. Ja kas ma jõuan?

Aga ma annan endast parima. Ma reaalselt poleks mitte kunagi siin elus arvanud, et pean sellise olukorraga silmitsi seisma ja et ma tunnen end ise nagu üks suur läbikukkuja, sest ma olen ALATI hakkama saanud. Ehk siis teadke, et istun siin igapäevaselt teadmisega, et ma enda keha vang ja ma ei kavatse sellega leppida. Ärge tulge rääkima, et armasta end nii nagu oled – ma võin enda aju ja kunstimeelt armastada, aga seda enese vastu töötamist ja minapilti hetkel pigem ei.

Seetõttu ma ei kavatse praeguses eluetapis ka väga suurelt kuhugi jäädvustuda, sest see on mu lowest of the low ajastu iseenda suhtes. Ja kirjutan selle postituse tasuta lugemiseks, sest tean, et ma ei ole selles üksi. Igatsen ennast sellisena nagu ma tegelikult olen. Hoopis teistsugune kui täna.

Ja kuna Villemi avalik Instagrami konto on selline hübriidkonto, et seal peaksin säilitama mingisugusegi brändinäo, siis seal ma tulevikus detailselt nendesse teemadesse ei sukeldu, aga aususe ja muutuste nimel ma tegelikult seda tegema peaksin. Seega tulevikus ilmselt ka osaliselt siin paywalli taga – ma selle faktiga tegelema hakkan.

Sest ma tean, et koos on kergem ja üksi, nagu näete, pole ma seni sellega hakkama saanud.

Kuna see postitus tuleb avalik, võite siin kommentaarides jagada oma mõtteid ja enda teekonda samas lahingus. Ma Instagramis avan ka natuke seda teemat, aga ehk kui end käsile võtan nii, et saaks teiega ka seda jagada, siis väiksemaks ja kinnisemas ringis. Kinniselt tulevikus siis juba ka täpsemad numbrid ja eesmärgid ja mõtted.