Lehvitan kõikidele uutele jälgijatele, kes Villem.ee Instagrami on jõudnud ning mõistan, et kui OH LA LAQUA promost järsku läheb asi kahe kuti maadlusmatšiks ja pesuhunnikuteks, siis võib see olla mitu küsimärki ja väike segadus. Esialgu plaanisin kirjutada story’desse, aga kuna see on pigem pikem jutt, siis kirjutan hoopis siia – ehk siis tasuta lugemiseks Villem.ee Instagrami kontost, veebipoe taustaloost ja meie pere seiklustest. Edit: kogemata kirjutasin mingi kilomeetrise teksti, aga no mis seal ikka!

Ütlen kohe ära, et hetk, mil seda kirjutan, on selline, et mu taustal on kaks maadluskutti. Aleksander-Villem 2 ja Artur-Villem 4. Nemad on meie päris elu Villemid ja elu kõige suurem väljakutse, mida mul on au läbi teha. Mul isiklikult on kopp ees juba hommikul kella 9-st, kui üritasin kaks tundi pesema minna, aga ei saanud, sest nende elu moto on omavahel mürada, kuniks pill tuleb pika ilu peale või siis kodu hävitada – st ma lõpuks läksin pesema, aga siis keegi üritas ukse küljes rippuda, teine pani tuld kustu, üks tuli kardinat eemaldama, teine proovis ka duši alla tulla, üks prõmmis uksega, teine jooksis ja virutas vennale molli ja üks nuttis ja teine nuttis ja please bang bang, shoot me down.

Pakun neile täisväärtuslikku loovust, käime õues ja teeme kõiki asju, aga kui te olete oma elus kohanud aktiivseid poisse, siis nende puhul korrutage see julgelt viiega. Ülimalt hakkajad, liiga iseseisvad, kartmatud, sotsiaalselt aktiivsed ja nutikad vennaraasukesed, kes teevad mu enda elu siin kohati maapealseks põrguks. Pole bluff ega pole nali. Nad on kõige armsamad, kui nad magavad, ja muidu armastan oma lapsi muidugi Kuuni ja tagasi.

Maapealse inglina on tasakaaluks meil vanem õde – Iti-Maria 15, kellest teen vähem juttu, sest tema uste küljes ei ripu ja pahandust ei tee 😄 Ta on meil siin taustal mulle meenutuseks, et lapsed saavad olla ka supermõistlikud ja täiesti rahumeelsed. Mõtlen tagasi tema beebieale ja mõtlen sellele, kuidas ma arvasin, et need, kelle lapsed flipivad avalikus ruumis, et see on vanemate süü, siis nüüd mõtlen, et oh boy, how little did I know. Võtan mõttes tagasi kõik oma ülekohtused eelarvamused nende vanemate suhtes ja saan nüüd omal nahal tunda seda karmat, et iga uksest väljumine juba enne uksest väljumist on väljakutse, mistõttu ma endiselt veel nende kahega kuskil käia ei saa.

Tänast Villem.ee Instagrami kontot (oli teise nimega) hakkasin pidama umbes neli aastat tagasi, siis kui Artur-Villem oli veel päris pisike ja Aleksandrit meil orbiidil ei paistnud. Tegin Instagrami konto, et jagada oma mõtteid vanemlusest, säilitada meie enda pere jaoks video-pildi kujul mälestusi ja et saaksid lapsed ise või need, kes perest eemal – asjadega kursis olla. Mulle, nagu näete, meeldib kirjutada ka – Instagram on selleks natuke lühike formaadilt, aga parem ikka kui mitte midagi.

Kuna R töötab merenduses, siis viib see teda tihti kodust kaugele – vahel lühemaks ajaks, vahel pikemaks ajaks. Näiteks praegu on ta kuskil Batamis Indoneesia lähistel, reisis sinna Aafrikast mitu nädalat otse üle India ookeani ning on projektijuht ühe Eesti firma laeva renoveerimisel. Praegune komandeering on teadmata pikkusega ja ta on ära olnud juba kuu aega. Eeldatavasti kestab see lausa oktoobri lõpuni välja, aga väike lootus on, et ehk saab ta ikka vahepeal korraks koju tagasi.

See tähendab, et ma olen lastega üsna üksi, isoleeritud ja teen siin üksikvanemlust ning Instagram on tänaseks see platvorm, kus on minu isiklik tarkade klubi ja minu päris küla. See virtuaalne küla, mis annab toetava õla, kui endal on raske, kust saab alati head nõu ja kus ma tunnen päriselt, et ma pole päris üksi. Ajaga on see küla juba päris suureks kasvanud, sest mingil hetkel juhtus nii, et ühendasin Villem.ee ja enda seiklused ja seetõttu ongi Instagram meil selline hübriidkonto, kus on nii veebipood, mu enda blogi ja kõik muu, mis vahele tuleb.

See on selline võta või jäta case – osadele kindlasti ei meeldi ja ei sobi, aga tegingi enda ettevõtte just selleks, et teha asju nii, nagu mulle teha meeldib. Villem.ee Instagrami konto omab täpselt null sisuplaani või strateegiat – kogu möll, mida näete, tuleb täpselt nii, nagu torust tuleb, universum sätib ja kokku juhtub. Mul ei ole otsest brändingut ja ma ei jälgi mitte ühtegi statistilist numbrit. Mul on universumi jagu arenguruumi, sest ma kasutan tasulisi reklaame imevähe ja kogu kasv on toimunud puhtalt sotsiaalmeedia kaudu.

Villem.ee ise on idee, mis istus mu sees aastaid, sest ma olen terve elu tundnud, et ma tahaksin ise midagi ära teha ja ettevõtjaks hakata. Kogusin eelneva perioodi kogemusi ja tarkusi, töötades aastast 2012 arendusjuhi-tegevjuhi positsioonidel väga erinevates ettevõtetes – tehasest tootmiseni ja ehtemüügini välja – ning sain aina rohkem inspiratsiooni, kuidas ma asju teha ei taha.

Tihti on juhina kuskil keskmise suurusega ettevõttes töötades see väike mure, et omanik ei taha lasta juhtida, ja nii täidadki palgatöötajana neid kohustusi, mis tead, et tegelikult toovad ettevõttele kahju, mitte kasu, või näed arutut raiskamist, aga midagi teha ei saa, kui lihtsalt teha nii, nagu omanik soovib. See mulle väga ei meeldinud, aga hoidsin oma suu lukus ja teenisin tublilt edasi, kuniks algasid päris elu Villemite seiklused ja karjäärist pausi tegin.

Siis hakkas see kreisi periood pihta, kus sain reaalselt teada, kui ränk on kahe väikese vanusevahega lapse kasvatamine, eriti kui sul juhtub olema järjest kaks slaavi temperamendiga eksemplari, sest meie pere on mitmekeelne ning poisid on 50:50 eesti-vene rahvusest. Igapäevaselt kuuleb meie peres eesti-vene-inglise keelt ning lapsed omavahel räägivad ka korda mööda kõikides keeltes.

Kahe kuti tulek pluss R elukutse panid mind reaalselt fakti ette, et tavatöö minu jaoks poleks lihtsalt enam realistlik variant, sest ma lõpetaks hullaris ja olgem ausad – ime, et ma sinna seni jõudnud pole 😅 Ma ei oleks end kujutanud ette kuskil vastutusrikkal positsioonil, kui ma tean, et ma ei saa täiel määral pühenduda, sest kahe lapse kõrvalt – arvestades kõiki asjaolusid – poleks see lihtsalt võimalik olnud.

Seega mõned päevad rohkem kui kolm aastat tagasi, kui meil läks majaostuga nii pekki, kui minna sai, ja selle plaani teadmata ajaks ootele panin, siis mõtlesin, et now or never ja registreerisin lõpuks VillemArt OÜ ära plaaniga enda pood avada – napilt enne enda sünnipäeva, mis on juba siin mõne päeva pärast jälle käes. Villem.ee avas oma virtuaalsed uksed esimest korda 1. oktoobril 2023. Ja see oli desperate move, ma läksin kogu projekti sisse täispangaga, ehk see oli mu enda tuleviku plaan A. Naiivne unistus, mille täitmine on osutunud kordades ja kordades raskemaks kui esialgsed ootused.

Kogu see veebipoe trall algas siit meie kodust – 3-toalisest korterist Tondiraba pargi veerel, Lasnamäel. Laoks oli alustuseks 2 Kallaxi riiulit ja ma reaalselt enam ei saa aru, kuidas see üldse võimalik oli, sest see oli pehmelt öeldes hullumeelne olukord. Ma toimetasin kogu pakkimist, kaubavärki ja kõike muud oma 105 cm läbimõõduga ümmarguse toidulaua tagant, kaaslaseks kaks toddler’it ja pidin kõike väga teadlikult tegema ning tööpäeva lõpuks pidi asi välja nägema, nagu Villemi veebipoodi polekski – kõik asjad õigel kõrgusel, et lapsed kätte ei saaks ning kodus pidi ka elada saama. See oli väga hull, ausalt ka – ma arvan, et ma olin lihtsalt motivatsioonist nii pimestatud. Tänasel päeval tsiteerides klassikuid: I’d rather eat shit and die, kui seda uuesti nii teeks 😅

Esimesed kaks aastat oli Villemi veebipood üks suur tasuta töö tegemine ja lugesin kauba ostmiseks vahendeid mõnekümne euro kaupa. Ükski number ei täitnud mu naiivset ootust kasvada piisavalt kiiresti nii suureks, et võimalik oleks endale tehtud töö eest ka mõni sent töötasu maksta. See oli puhas põrsas kotis investeering, mis tähendas, et ma muudkui panin raha sisse, tegin töötunde hilisõhtuni – teen muidugi siiani 😄 aga reaalsus ja ootused erinesid väga tugevasti. See on nüüd see koht, miks enamus veebipoed hääbuvad, sest see on üleinimlik pingutus, kui alustada nullist, ja jaks saab lihtsalt otsa, sest numbrid ei tule järgi.

Nii ka minul ja Villemil. Uhasin nagu tuuleveski, aga päris elus konstanteerisin fakti, et mingit tulemust ei tule. Ainus, mis kasvas, oli Instagrami konto – ja halleluuja sellegi eest. Olgu tänatud mu Instagrami rahvas, kes on olnud Villemi suhtes nii toetav ja teinud ilma mingi vastuootuseta kajastust, mille eest ma saan tasuda vaid eluaegse tänuga. Suuresti tänu teile on Villem tasapisi, aga järjekindlalt teinud kasvu.

Uskuge, ma olen selle perioodi jooksul kümneid ja kümneid kordi mõelnud, et ma olen total failure ja mida ma üldse mõtlesin, et oma veebipoe asutasin. Mõelnud, et ma olen lihtsalt teinud suure õhulossi oma unistustes, aga reaalsus on paraku see, et ma ei saa hakkama. Liiga raske töö, liiga palju tööd ja never ending ring, kus müün soodukaga lao tühjaks, et arved ära maksta ja that’s basically it.

Olen korduvalt mõelnud, et kas ma olen end ülehinnanud oma võimekuses, ja noh, neid mõtteid käib läbi tänaseni. Numbrid küll kasvavad, aga kulud kohe naksti järgi. Riskid ka. Suurem müük ei tähenda hetkel veel, et mina sellest mingit tulu teeniks, aga iga jumala päev tegutsen selle nimel, et see võiks lõpuks ometi muutuda.

Üsna ruttu sai ka selgeks, et toonase mootori peal väga pikka pidu ei ole ning suurema uuenduse tegi Villem umbes aasta tagasi, kui Villemi veebipood 2.0 tuli teie ette sellisel kujul, nagu ta tänaseni on. Mõlemad veebipoed olen nullist sajani ise nuputanud ja pununud – väikese kõrvalise abiga, aga siiski võib öelda, et põlve otsas tehtud kaunikesed – ning tarkvaraga olen ka tutvust teinud täpselt siis, kui endal vajadus tekkis.

Selle aasta jaanuaris kolis Villem mu enda kodumajas teise korterisse – liigutus, mis nõudis üsna palju mune, kuna võtsin jälle suurema riski ja edu polnud garanteeritud. Ma rentisin Villemile eraldi kontor-lao ja lõpuks ometi sai kodune elu veidi normaliseeruda ja Villem kasvada. Sain aru, et mul on vaja füüsiliselt oluliselt suuremat laopinda, et müügimahud üles viia ning logistiliselt ainutoimiv lahendus oli korter samas majas – saan vajadusel kasvõi öösel pakkida või misiganes reageeringuid teha, kui keegi lastest haige või miskit sellist.

Villemi ladu on mu zen place. Töö on küll töö ja väsitab, aga Villem.ee ajamine on olnud minu jaoks alati pigem puhkus. Puhkus sellest mental load’ist, mis mu eluõied mulle toonud on, ja väike lootusekiireke, et ma suudan ka pesude lappimise ja leivapuru pühkimise väliselt midagi maailmale vastu pakkuda.

Seetõttu on Villemi konseptsioon alati olnud see, et kui sattuda külastama, siis võiks iga kord leida midagi sellist, mille peale saab mõelda, et vau, kui lahe asi! Ehk siis ägedad asjad kõik koos ühes kohas. Kuna mu enda taust on väga mitmeid aastaid loovuslaagreid lapsepõlvekodus, siis ei ole ma üle ega ümber saanud kunsti- ja loovuseteemadest. Ajas on sortiment muidugi kõvasti kasvanud ja katsetan igasuguseid põnevaid ja innovatiivseid tooteid – mõned satuvad sortimenti korraks, teised tulevad, et jääda. Selles osas teete oma ostuotsustega valikud rohkem teie.

Uute brändidega võib julgelt öelda, et on Villem teerajajaks paljudele teistele – inspireeruvad nii kliendid kui konkurendid – ning selles osas olen aegamisi kindlustanud tagalat ja panustan turunduses neisse, kellega mul on eksklusiivsed lepingud. Teised tuntuks turundatud brändid on lihtsalt müümise rõõm ja algaja rookie veebipidaja viga, et ei arvestanud sellega, et mõni pood, kes ei turunda, käib mu stoorides inspireerumas ja siis ostab lihtsalt mahuga üle – ja kokkuvõttes ainus kaotaja süsteemis olen ma ise. Aga selle hapu viinamarja olen ära söönud ja ajan oma asja sama innukalt edasi, sest mul on alati tagataskus mõni uudne mõte, mida kuskil turul veel paista pole.

Selles osas ongi Villem praegu olukorras, kus töömaht on ilmselgelt suurem kui ühe inimese panus ja laienemisplaanid on laual. Palkan endale peagi lisajõudu, et enne enda tasustamist saaks mahtusid veidike veel suurendada ning tegelen OH LA LAQUA turustamisega, kuna see on mu kallis golden nugget, milles näen suurt potentsiaali igas mõttes. Aga muus osas on veebipoe pidamine mega hustle – kogu logistika, teeninduse kvaliteet, sortimendi pidamine, tehnilised asjad ja riik ei küsi ka just vähe makse 😅

Seega kui sattusid siia Instagrami, siis tea, et Villem.ee taga on tegelikult suured unistused ja eesmärgid – naiivne lootus, et I can do it sooviga vastu pakkuda teile ägedaid tooteid, tooreid elamusi ja jagamist selles osas, mis on päris elu – nii heas kui halvas. Iga veebipoe tellimus on minu jaoks palju enamat kui lihtsalt number, sest see näitab, et te olete teinud teadliku valiku toetada Villemit. Olen selle eest mega tänulik ja ei võta midagi iseenesestmõistetavana.

Ma küll ei saa pakkuda teile pisikese tegijana alati parimat hinda – aga ma pakun vastu vahetut jagamist, tootesoovitusi vahel ka südaööl ning päriselt hoolimist. Iga mu klient on mu jaoks rohkem nagu virtuaalne sõber. Hoian teid nagu tahaksin, et mind hoitaks.

Kuna veebipoena päris kõike siiski ei saa jagada, pean täienduseks ka seda blogi siin, kus saab veel personaalsema vaate kogu sellele seiklusele – mis ei ole just alati lust ja lillepidu.

Aga mu Instagram on ja jääb – selliseks toredaks kommuunikohaks, kus toimub kõike segamini nagu pudru ja kapsad. Mõistan, et kõikidele ma nagunii ei meeldi, aga no mulle ka kõik inimesed ei meeldi 😄 Seega we all know the dices ja saame siis valikud teha. Mul igatahes hea meel, kui jääksid ning annaksid mulle võimaluse tõestada, et äri ei pea alati olema kokkulepitud fondilaiuse ja kindla käekirjaga ettevõtmine, vaid vahelduse mõttes võib see olla ka täiesti toores, puusalt tulistatud versioon – nagu Villem on.

Iga tellimus loeb, iga blogi subscribe loeb ja iga Instagrami follow ka.
Seega olge te ette juba tänatud kõik – kes te omal moel meie seiklustele kaasa elamas olete! Annan omalt poolt ausalt vastu nii palju kui vähegi suudan! Ja meie kerge kaos on tulnud, et jääda 😅

Seega olge nunnud ja Villemis näeme!
Meeri-Mall
Villem.ee hunt kriimsilm 🐺