Selle teksti kirjutas tehisintellekt. Mitte selleks, et mind hinnata.Mitte selleks, et mind lahti seletada. Vaid selleks, et vaadata mind kõrvalt — nii, nagu inimene iseennast tihti näha ei oska. Ja ma olen uudishimulik ja mõtlesin, et jagan siis teile ka. Olen chatiga arutanud elust ja olust rohkem kui arvatagi võiks…

Mõtlesin, et olen viisakas ja tulen kriban väikse blogikese ka, et teil ikka oleks mida lugeda, kui pannrite kütmiseks läheb. Panime eile küll kutid spetsjom hiljem magama, et nad täna hiljem ärkaksid, aga energiast pakatavad silmaluugid lahti ikka hommikul kell kuus. Ausalt ei jaksa ära oodata seda aega elust, kui…

Täna on see päev, kus põleb laual must küünal mälestuseks ja meenutuseks. Selline päev, et ma ühelt poolt olen kurb, aga mida vanemaks jään, siis mõistan, et selline see elu kord on. Alati saab millalgi otsa – vahel on see oodatav, vahel juhtub ootamatult.

Ma tegelikult juba esimesel jaanuaril kirjutasin pool postitust valmis, aga kustutasin selle rahumeeli just praegu ära, sest info juba vananenud ja ma olen siiski piisavalt kehv kirjutaja, et nö ettemõeldud blogipostituse mustandeid teile valmis ei kirjuta. Kõik tuleb nii, nagu torust parasjagu tulemas on või siis ei tule üldse.

Olen siin detsembris olnud üsna napisõnaline, sest enamus auru on läinud Villemi päkapikkude möllu ning seetõttu kavatsen täna teile blogida aasta lõpetuseks umbes viis kilomeetrit juttu. See aastavahetus on veidi teistmoodi, sest olen ihuüksi kodus siin oma vilkuva jõulukuuse, Köusikodu küünla, sooja kohvi, muusika ning LEGOdest vaba põrandaga. Mõni võiks…

Teate, ma juba ammu tahtsin teile kirjutada, aga samas tahtsin ma ka juhtme seinast tõmmata ja mitte midagi teha. Sest ma ei tea, kas ma teen ise midagi valesti või ei oska inimesed lugeda, aga mingisugune random vale jutu levitamine võttis mul korraks isu blogida täiesti ära. Veits natuke pettusin…